Karin Rask: naistele disainisin ma salaja

Sel sügisel sai aga aeg küpseks, et tulla publiku ette omanimelise moekollektsiooniga. Kuidas see juhtus? Mis saab printsessist? Ja millist seni haigutanud tühimikku Eesti moekaardil Karin Raski nimeline moekollektsioon täitma hakkab? Kõigest sellest me autoriga räägimegi.

Kalamaja Printsessi oled teinud seitse aastat, miks nüüd omanimeline kollektsioon?

See mõte on aastate jooksul settinud. Kalamaja Printsess sai selgelt loodud lastele, aga üllatus-üllatus, kohe hakati küsima ka rõivaid naistele. Eks ma siis disainisin. Alguses oligi see meil peaaegu nagu salaja! Et tegelikult on laste kuningriik, aga emmed pannakse ka vaikselt riidesse. Mulle väga meeldib, kui asjad arenevad oma loomulikku rada. Mul on selline aeglase moe märk, mis on orgaaniliselt ajas kasvanud. Prauhti ei sünni minul mitte midagi! Mulle tundub, et liigun oma loomingus edasi nagu jõgi.

Aga aja jooksul kasvas printsess rohkem naistemärgiks. Ja ei mahtunud enam sinna printsessikrooni alla ära. Tundsin, et õige oleks need kaks ära eraldada. Kalamaja Printsessi käsi käib endiselt väga hästi, tema jääb lastele, Karin Rask on aga naistele.

Kas sul polnud kiusatust kohe alguses omanimelise märgiga välja tulla?

Mulle ei tulnud selline mõte isegi pähe! Aga kuna isu lasterõivaid disainida tuli minu tütre järgi, siis Natali nime ma küll kaalusin. Siis mõtlesin – eks ta mul üks paras Kalamaja Printsess ole, selles nimes oli rohkem kelmikust.

Naisterõivastele mõeldes kavandan täitsa enda sisetunde ning oma näo järgi. Siis korraga taipasin, et päris oma nime all seda teha olekski kõige ausam.

Milline mood sinu enda nägu ja maitset väljendab?

Mu käekiri on tegelikult ikka sarnane – armastan puhast joont, selgeid lõikeid. Aga natuke on uus kollektsioon varasematest šikim ja sensuaalsem. Mõjutusi olen palju saanud filmikunstist. Tähelepanelikule vaatajale meenutab mõni kleit või komplekt ehk mõnd konkreetset filmi. Eriti inspireerivad möödunud kümnendid, näiteks on äratuntavaid märke 40ndatest, 60ndatest, 80ndatest, 20ndatest. Mulle meeldib nostalgia, aja möödudes puhastuvad paremad ideed välja ja müra kaob pildilt.

Mis peale omanimelise kollektsiooni veel muutunud on?

Koos kollektsiooniga on kasvanud ka ateljee, ehkki kodusest Telliskivi loomelinnakust ma pole raatsinud lahkuda. Ja kasvanud on meie meeskond ka – üks tillukene töövari on mul igal pool kaasas. Pisem poeg Stig on praegu aasta ja nelja kuune ning armastab väga ateljees askeldada. Kui mina kohtun kliendiga, siis teha haarab harja ja hakkab suure hooga koristama.

Kui mina kohtun kliendiga, siis teha haarab harja ja hakkab suure hooga koristama või midagi muud korraldama. Ega ta päev otsa muidugi ei viitsi seal olla. Tema töötempo tingib natuke ka seda, et praegu oleme avatud vaid kokkuleppel või siis leiab meid karinrask.com e-poe kaudu.

Täismahus artiklit saab lugeda Postimehest

Kristina Herodes
Allikas: Postimees
19.09.2020